Täna toimus meie kaua oodatud matk Keila joale. Väikesed matkasellid olid juba hommikul väga elevil ega jõudnud ära oodata, kuna juba teele asume. Kuigi bussiga oli pikk tee sõita, pidasid Muumid kenasti bussi sõidule vastu. 

 Matka teekond ei olnud sugugi kergete killast. Palju tuli ronida treppidest, ületada sildu, ronida küngastest üles ja alla. Kuigi Muumid on väikesed oli nende tuju hea ja kõik teel olevad takistused said tublisti ületatud.

Matka algus

Sild tekitas mõningates natukene kartus. Kõige rohkem loomulikult tädi Kirsikas. Kuid üheskoos saime siiski hirmust võitu ning juba teine kord oli üle minna julgem.

Lihtsalt imeline vaade!

Lastega koos uurisime ka erinevaid lukke ning avastasime, et lukke võib olla erineva kuju, suuruse ja värviga. 

Juba matka alguses oli põhiline küsimus - aga kuna me sööme? Lõpuks jõudis see hetk siiski kätte. Ja nagu näha siis joosti pikniku paigale lausa tormi. 

Sara oli nii lahke ja jagas kõikidele teistele kaasa toodud makrooni koogikesi. Need olid lihtsalt imemaitsvad!

Veel viimased pingutused enne bussini jõudmist. Kuigi väsimus tikkus peale, oli tuju endiselt hea.